Elektritõukerattad vajavad mitmekülgset lahendust

Kui elektritõukerattad paar aastat tagasi linnapilti ilmusid, oli selge, et sellest saab hitt tuleviku rohelises linnaliikluses. Aga kiire ja mugava alternatiiviga tuli kaasa uus mure suurenenud liiklusõnnetuste näol. Võrreldes 2020. aasta suvega on sellel aastal tõukerataste õnnetuste arv kolmekordistunud. Alles eelmine nädal tagasi lugesin järjekordsest kurvast õnnetusest, kus väike tõukerattaga sõitev laps põrkas kokku autoga.

Kiire lahendus, mida meie põhjanaabrid on juba ühe ideena rakendanud, on elektritõukerataste kasutuse piiramine ja keelustamine. Aga miks keelustada, isegi osaliselt, keskkonnasõbralikku liikumisviisi? Võiksime hoopis teadvustada probleemi, et uus liikumisvahend vajab harjumist ja tegeleme ennetus- ja kasvatustööga. Lisaks seadusandjale ja omavalitsusele on ka väiksematel kogukondadel suur jõud inimeste käitumisviiside muutmises.

Tallinna linn näitas initsiatiivi ja värvis linnatänavad kergliiklejate jaoks osaliselt punaseks ning pälvis sellega ohtralt pahameelt. See on väga silmatorkav lahendus probleemi teadvustamise suunas – isegi, kui see on osaliselt veel poolik. Rattur või tõukerattur on liikluses alati nõrgem pool ja talle tuleb luua turvalisemat liiklusruumi ja -keskkonda. Küll aga ei saa unustada, et kõnniteel on nõrgim osapool jalakäija, kes vajab omakorda tihti kaitset ka linnaliikurite eest.

Võtame ise midagi ette!

Statistika on kurb: sellel aastal on Eestis viga saanud üle 300 jalgratast või elektrilist tõukeratast kasutanud juhti. Enamasti on põhjuseks oma sõiduoskuse ülehindamine või liiklusreeglite vastu eksimine. Sama suur või suuremgi number on raporteerimata jäänud juhtumeid, kus kannatanu kurvalt koju lonkab või rikutud eseme(d) oma raha eest taastab.

Samamoodi nagu autot juhtides kasutad turvavööd, pead kiirusepiirangutest kinni ega istu rooli napsusena, peaks käsitlema ka tõukeratta, jalgratta või rulaga sõitmist – kannad kiivrit; ei kasuta tõukeratast ebaotstarbekalt ega mitmekesi korraga; ei kihuta ega sõida alkoholijoobes ning järgid üleüldist liikluseeskirja. Tundub ju elementaarne? Miskipärast aga käitume päris elus teistmoodi – justkui ei osaleks tõukeratas liikluses päriselt, vaid nagu üks mitme eluga tegelane arvutimängus.

Lisaks tavaliiklejatele näeb linnapildis ringi vuramas ka palju toidu- jm kullereid, kes kasutavad töötegemiseks elektritõukeratast ning arvatavasti on meil kõigil hea meel, et nende arvelt autoga sõitjaid vähem on. Tänaseks on nii suures maailmas kui meie väikeses Eestis keskkonna hoidmine saanud paljudele inimestele nii tähtsaks, et sellest lähtutakse ka oma igapäevaseid valikuid tehes.

Siin peitub ka üks peamistest põhjustest, miks auto või takso asemel valitakse jalgratas või elektritõukeratas – see säästab keskkonda. Paraku on probleemiks, et kui muud sõiduvahendid on kohustusliku kindlustusega kaetud, siis kergliikurid ja jalgrattad kahjuks mitte – see aga muudab keskkonnasäästliku valiku potentsiaalseks terviseohuks.

Kui “sinist lehte” pole olemas

Kindlustus on liikluskultuuri väike, ent praktiline osa. Kuni liikluskultuur paraneb, maadlevad linnaliikureid kasutavad inimesed endiselt argiste probleemidega nagu liikluskahjude hüvitamine ja raviarvete tasumine. Kui kindlustust pole, siis kes need kinni maksab?

Seni maksis igaüks ise – ja see tõi kaasa tülisid ja vaidlusi, õigustamist ja mahategemist ning kahjuks ka haiget saamist ja ilmajäämist. Kui igaüks saaks liigelda teadmisega, et õnnetusjuhtumi korral on ta kaitstud ning ei pea vajaliku abi pärast kaklema, annab see palju juurde nii kindlustunnet kui vastutust.

Näiteks juba eelpool mainitud toidukullerid – selline kindlustus, mis tasub õnnetuse puhul nende ravikulud (või sinu tekitatud õnnetuse puhul aitab tehtud kahju tasa teha), võiks olla selliste ametite puhul oluline töölepingu osa. Paljud seda ehk ei tea, aga „platvormitöö tegijatel“ nagu kullerid ja taksojuhid, puudub „sinise lehe“ võtmise võimalus. See siin on mõttekoht.

Lähtuda tuleb inimesest, mitte tema linnaliikurist

Eelseisvate KOV valimiste keskmes on linn ja liikuvus, sh eelkõige rattateede võrgustik ja tõukerattad. Läbimõeldud kergliiklusvõrgustik on üks viis, kuidas inimesi tulevikus õnnetuste eest kaitsta. Infrastruktuuri muutustega peab kaasas käima aga ka inimene ise – need oleme mina ja sina, kes peavad aru saama, et ainult meie ise saame oma õigete ja turvaliste valikutega luua kindlustunnet liikluses.

Seega tuleb liikluskultuuri kujundamiseks ohjad enda kätte haarata. Cachet tegi seda uut sorti linnaliikuri kindlustusega, mis on inimesekeskne ja kaitseb muidu kaitseta jäetud linnaliikurite juhte. See tähendab, et ratta asemel kindlustad iseennast nii tervisekahjustuse kui teis(t)ele tekitatud kahjude eest.

Eesti tänavapilt on muutumas ning see ei ole sugugi halb – peame lihtsalt seda muutust päriselt teadvustama ning sellega igas aspektis kaasas käima. Samamoodi nagu auto vajab kindlustust, vajab kindlustunnet ka inimene tänaval. Nii et sõida, millise liikuriga tahes, aga peaasi, et sina ja su sõit oleksid kaitstud!

Lõpetan soovitusega eelistada liikumiseks keskkonnasõbralikke kergliiklusvahendeid nagu jalgratas, rula ja tõukeratas – sest sellistest väikestest valikutest saavadki alguse suured muutused.