Äpitakso Juhi tähelepanu detailidele

Täna kirjutan kaks lugu sellest, kuidas minu töötegemine ja klientidele tähelepanu pööramine neid mõjutanud on. Üks lugu sellest, kuidas võisin enda tähelepanelikkuse üle rõõmu tunda ja teine kus minu suutmatus tegutseda lõppes kliendi jaoks topeltarvega. Eks igaüks saab ise aru, kumba lugu räägin uhkusega, sest suutsin lahendada kliendi probleemi, ning kumma loo tahaks pigem rääkimata jätta.

Klient pidi minu pärast topelt maksma

Koroona teise laine alguses võtsin peale kaks klienti. Kuna sihtpunktiks oli märgitud EMO ja üks kundedest ühele jalale toetuda ei saanud, oli päris selge, miks läbi äpi mind kohale oli tellitud. Lasin kõrvalistuja istme nii ette kui võimalik, et vigastatud klient saaks taga diivanil ennast võimalikult mugavalt tunda, ja sõit võis alata. Lubasin veel, et annan endast parima üritades äkkpidurdusi ja teekonarusi vältida.

Hoolimata tõsisest traumast olid nii valudes klient kui ka ta kaaslane väga positiivselt meelestatud. Kommenteerisid tagapingilt närvilist liiklust ning tundsid huvi, kas minu töö viib mind tihti erakorralise meditsiini osakonda. Pidin nentima, et pigem olen ise EMO klient olnud ja endale vilkuritega takso tellinud. Harvadel juhtudel, kui töö tõesti mind sinna on viinud, siis tõsise tervisemurega kliente pole minu autos veel olnud (muidugi kui alkoholimürgistusega kliendid välja arvata). Pidin tunnistama, et kliendid olid tegutsenud väga viisakalt, valides äpitakso kiirabi asemel, sest keegi teine võis meditsiinitöötajatega varustatud taksot rohkem vajada.

Kohe kui olin traumapunkti ees auto sujuvalt seisma jätnud ja kliendid nõu küsinud, kas vigastatu saatja võiks kuskilt lähedalt ka lõunasöögi leida, ütlesin endale aru andmata välja selle, mida oleksin pidanud ütlema sõidu alguses: “Sellega on jah halvasti, ega saatjaid haiglasse üldse lubata”. Tuli välja, et ka kliendid olid ise sellest teadlikud, kuid olude sunnil oli see otseses mõttes kõige viimane asi, mis meelde tuli.
Seniks kuni vigastatu ratastooli, uksest sisse ja traumaosakonna õdede hoolde sai, lõin äppi uue aadressi sisse– ikka selle sama, kust sõitu alustasime.

Tagasitee möödus haudvaikuses. Murest murtud, ent ühes tükis klient kirus valjult ennast, et üldse oli kaasa sõitnud ja nädalatagused ajalehtede pealkirjad olid olulisel hetkel ununenud. Mõtetes vandusin ka mina, sest positiivses meeleolus kliente on lust vedada, praegu pidi klient minu autos aga täiesti otstarbetut sõitu tegema. Oleksin võinud ju mina õigel ajal suu lahti teha.

Ega Te juhuslikult eile midagi mu autosse ei unustanud?

Ühel detsembri õhtul töönädala sees, kui olin otsustanud oma tööpäeva lõpetada ja uute tellimuste saamise kinni pannud, ulatas päeva viimane klient mulle kõrvaklapid. ”Näe mis ma sul istme alt välja tõmbasin”. Võtsin juhtmepuntra vastu ning panin selle viimase töö ajaks kõrvalistuja istmele, minu esmane prioriteet on ikkagi iga klient ohutult sihtkohta viia.

Kui lõpuks auto seisis ja salongi tuled sisse lülitatud, harutasin juhtmepuntra lahti. Uhke brändi kaup ja puha, tõepoolest kellegi väärtuslik vara oli porimatile kukkunud ning omaniku kaotanud. Samas läbi õnneliku juhuse teadsin täpselt kellele klapid kuulusid. Nimelt olin ühte selle päeva arvukatest klientidest teenindanud juba mõned kuud varem ja olin Teda neid samu klappe mõlemal korral kasutamas näinud, enne kui Ta minu autosse istus.
Kahjuks oli kell juba üle kesköö tiksunud. Oleks ma koheselt kliendi unustatud vara märganud, oleks ju saanud talle järele joosta või normaalsel kellaajal helistada. Paratamatult ei olnud ma istme alla aga päeva jooksul vaadanud ning nüüd pidin midagi muud välja mõtlema. 

Kuna olin kõrvaklappide omanikuga süvitsi meie mõlema töövaldkonna teemadel juba kahel korral vestelnud ning klienti teistkordselt sõidutades Tema mulle oma ametialased kontaktandmed jätnud, siis mõtlesin why not, vaatan internetist mis kell Tema ettevõte oma uksed avab ja viin klapid ära.

Nii tegingi, komandeerisin ennast peale järgneva hommiku tipptundi kesklinna ning koputasin uksele. Vastu vaatas tuttav naeratus ning sain kliendile tema kõrvaklapid tagastada. Klapid jõudsid tagasi omanikku tasku ilma, et sõidujagamise platvorm või kõrvaklapid kaotanud klient oleks pidanud pead murdma kuidas ja kust need kätte saada. Jätkasime veel mõned minutid eelneval õhtul poolikuks jäänud vestlust ja läksime seejärel mõlemad tööle tagasi, kuniks algoritmi läbi meie teed kolmandat korda ristuvad.

Jälle roolis istudes tundsin, et tõepoolest minu töö äpitakso juhina loob inimeste jaoks lisandväärtust ning teen seda suurima heameelega, isegi siis kui vaja vahel auto parkida ja kliendile uksele koputada.