Etikett minu autos

Varsti on juba kümme aastat möödas sellest, kui taksopeatustes seisid vaid ühesuguse värvigammaga taksod. Mäletan kuidas enne autosse istumist sai rahakotis sente loetud ning auto uksel olevat hinnakirja jälgides sõidu hinda ette ennustatud. Ega see ennustus tihti täppi ei läinud ja taksoga saigi pigem sõidetud pidupäevadel või siis kui enda auto ei käivitunud. Äpitaksondus on kahtlemata toonud taskukohase liikumisvabaduse hulga rohkemate inimesteni, kuid kahjuks pole taksokultuur sellele järgi jõudnud.

Mis sellel vahet kas autol on plafoon peal, kas auto kere katab kaubamärgi kleebis või on tegu juhi isikliku sõiduvahendiga millel eristatavad tunnused peale numbrimärgi puuduvad. Funktsionaalsus on ju olemas. Kui on vaja sõita punktist A punkti B, siis saab. Minu praktika näitab aga, et nii mõnigi klient tunneb ennast igapäevaseid sõite tehes liiga mugavalt ning unustab elementaarse viisakuse sootuks. Siin on mõned näited sellest kuidas minu tööpäeva rikutakse.

Klient rikub autot

Üleüldiselt on arusaadav, et auto ei saagi jääda peale sõitu sellesse konditsiooni nagu see oli kliendi sisenedes. Võibolla sadas vihma ja tänavad olid porised, saapad liivased või kukkus paberinuts taskust salongi põrandale, igati tavaline nähtus. Kui aga klient üldse ei pea autos puhtusest lugu siis seda ei vabanda miski välja. Näiteks on korduvalt härrasmehed minu auto tagaistmel üritanud salaja jalge vahel purgiõlut avada. Nähes klienti seejärel autost väljumas märja hargivahega tähendab see paratamatult minu jaoks tööpäeva lõppu, auto kuivatamist ja puhastamist.

Klient võiks ennast pidada justkui juhi külaliseks. Juht teenindab teid oma võimetele vastavalt, kliendilt ootaks vaid natuke kombekust; natuke austust minu töö ja töövahendite vastu.

Jagatud ruum muutub piinakambriks

Igas tööpäevas teen keskmiselt 15-25 tööd. See tähendab seda, et keskendun lisaks roolikeeramisele mingil määral ikka eraldi igale kliendile. Kui aga ainuke suhtlus mis meie vahel toimub on jalatrumm porimatil või minu seljatoel ning muusika rütmis auto õõtsutamine küljelt-küljele, siis tekib paratamatult tahtmine kliendile võtmed kätte anda ja meie ühine teekond jalgsi läbida. Ma ei räägi siin närvilisest jalaväristamisest ega mõnest neuroatüüpilisest iseärasusest, seda kõike olen ma küll ja küll näinud. Ma pean silmas süüdimatust auto kolkimisest ja mõlkimisest. See ei ole lahe. Jah biit raadios on äge aga mina olen ka inimene, isegi kui sulle teenust osutan ja auto juhtimisele keskendun. 

Minu õpetamine

Äpitakso juhtidel mõlgub alati peas kaks vastuseta küsimust. Esiteks miks mujal maailmas kütuse hind oluliselt odavam on? Teiseks kust tulevad need kliendid kes esimese asjana peale autosse istumist kukuvad juhti õpetama?

Jah ma usun,  et sul on ka autojuhiload ja sa sõidad sama marsruuti iga päev ja tead täpselt millisel kiirusel saab igat kurvi sujuvalt läbida, kuid SA EI OLE ROOLIS. Ma ei saagi teada täpselt ühegi kliendi kodutänava aukude legendi ning minu võimuses ei ole panna tipptunnil teisi autojuhte fooritulesid jälgima. Minu vaatenurgast olen sellistel sõitudel olukorras, kus sõidu esimesest hetkest on minu pädevuses kaheldud ning selliste klientide vajadusi ei saagi rahuldada. Saan vaid kliendile heakskiitvalt noogutada ning loota, et nii algoritm kui ka juhus meid enam kunagi kokku ei vii. Viimase asjana hakkaksin ise kunagi kedagi teist õpetama kuidas ta peaks oma tööd tegema.

Sõidu tellinud klient ei vastuta kaasreisijate tegude eest

Iganädalaselt on mõni selline sõit kus lapsevanem paneb lasteaialapse autole ja lükkab sõnagi lausumata ukse kinni. Või siis tõstetakse purjus sõber mulle tahaistmele ja küsitakse garantiid, et ta kindlalt koju jõuaks. Põhimõtteliselt eeldatakse, et viin inimesed käekõrval koduukseni.

Kindlasti teen ma ise otsused milliseid kliente teenindan ja milliseid mitte, tänan väga. Näiteks kui olen kliendiga telefoni teel kontakti võtnud ja alles 10 minuti pärast ilmub tellitud aadressile hoopis mingi kolmas inimene kes ei ole absoluutselt konditsioonis, siis sellega on auto tellinud klient raisanud meie kõigi aega.
Veel vähem olen huvitatud keskpäeval kolme paralleeliga keskkoolist punase ranitsaga ja mustade juustega last otsima. Kas te teete nalja?

Ei jõua mulle kohale kuidas inimesed täiesti süüdimatult ootavad, et nende pilli järgi tirelit viskaksin. Selleks on teised platvormiteenused.

_______________________

See ei ole kindlasti ammendav nimekiri klientidest ja nende tegudest mis minu tööpäeva rikuvad, kuid minu arust on tegu kõige elementaarsemate asjadega, mille vastu ikka ja jälle eksitakse. Teenindus ja teenuse osutamine lähtuvad absoluutselt kliendist, kuid tundmus nagu oleksin kliendile midagi võlgu või minu autos võib klient endale kõike lubada on raudpolt kõige ebameeldivam osa minu tööst.